Kavatsus

1960. aastatel tuli Amsterdami vald välja ambitsioonika plaaniga luua Bijlmermeeri piirkonda uus elamurajoon, kus elamine ja töötamine oleks rangelt eraldatud.. Ehitamise ja sisustamise osas sõlmiti kvaliteetsed kokkulepped rohelus- ja puhkeruumiga.

Lähenemine

1970. aastatel arendas Amsterdami linnaarengu osakond kümnekorruselisi kõrghooneid, mis olid iseloomuliku kuusnurkse kärgstruktuuriga ja palju rohelust.. Vald sai inspiratsiooni CIAMi ja Šveitsi arhitekti Le Corbusieri funktsionaalsetest linnaideedest., kus elamine on rangelt eraldatud, töö ja puhkus. Üks osa sellest filosoofiast on ka eraldamine, jalgratas- ja jalakäijate liiklust, mis oli Bijlmermeeri esialgses plaanis rangelt läbi mõeldud.

Tulemus

Peal 25 november 1968 esimene Bijlmermeeri elanik kolis Hoogoori korterisse.

Bijlmermeer sai riiklikult tuntuks sotsiaalsete probleemide tõttu. Mõningaid kvalitatiivseid põhimõtteid ei suudetud eelarvekärbete tõttu täita. Tulenevalt asjaolust, et naabruskonna mugavuste tase jäi alla ehitusaegsed ootused ja kaasaegne, avarad korterid pidid konkureerima uute ühepereelamutega mujal piirkonnas, Amsterdami perekonnad, kelle jaoks linnaosa ehitati, jäid eemale. Selle asemel koondusid naabrusse suured ebasoodsas olukorras olevate inimeste rühmad, mille tulemusena tekkis peamiselt sotsiaalse üüriga naabruskond (esiteks 90% ja nüüd 77%) ja vähe mitmekesisust. Selle rühma hulgas oli palju sisserändajaid 1975 Suriname koloonia iseseisvus ning hiljem kolisid sisse ka ghanalased ja antilllased.

Sisse 1984 Linnapea van Thijn otsustas koristada Amsterdami kesklinna ja ajada Zeedijkist taga suure rühma narkarid.. See seltskond läks Bijlmeri kaetud kohtadesse ja parkimismajadesse. Kõik see tõi kaasa selle, et Bijlmermeeri teatud kohti kimbutas kuritegevus, degradeerumine ja ravimite häirimine. Samuti oli märkimisväärne tööpuudus.

Teine heli on muidugi see, et paljud inimesed naudivad Bijlmermeeris elamist ja töötamist. Sulatusahi on toonud kaasa ka tohutu mitmekesisuse avatud ja sõbralikke inimesi, kes sõna otseses mõttes loovad uut ühiskonda.

1990. aastatel alustati ulatuslikku renoveerimistööd, mis on praeguseks jõudnud kaugele. Suur osa kõrghoonetest on lammutatud ja asemele on rajatud väiksemahulised elumajad, sealhulgas palju eluasemeid omanike kasutuses olevas sektoris. Ülejäänud korterid renoveeritakse põhjalikult. Lisaks paljud algselt kõrgendatud teed ("triivid") asendatakse teedega maapinna tasemel, tammide kaevamise ja viaduktide lammutamise teel. Samuti on lammutatud enamus algse kujundusega parkimismaju.

Uuenemine peaks kaasa tooma vähem ühekülgse rahvastiku koosseisu ja meeldivama elukeskkonna. Ka kaheksakümnendatest pärit Amsterdamse Poorti kaubanduskeskus. Amsterdami värav on sees 2000 täielikult renoveeritud. Piirkonnas on sisse 2006 kolis uude kontorisse Anton de Kompleinis.

Tunnid

Bijlmermeer on inspireeritud piltidest Le Corbusier milles funktsioonid nagu elamine, töö ja liiklus on üksteisest võimalikult eraldatud. Teisalt saab särtsaka tänavapildi loomiseks paigutada funktsioonide integreerimise poolt argumenteerivate linnaplaneerijate nägemusi.. Sellest vaatenurgast vajavad linnaosad dünaamika jaoks mitut funktsiooni, kohalik majandus. Tänavad on siis silmapaistva tähtsusega naabruskonna visiitkaardina ja sotsiaalvõrgustikuna läbi linna. Viimasel seisukohal oli näiteks nüüdseks surnud linnaplaneerija Jane Jacobs.

Planeerija ja piirkonna juht Den Helderis Martin van der Maas tegi ringkonnaametnikele Jacobsi ideedest inspireeritud tõlke. Need on 10 vähendada, mis sobivad hästi kagusse.

1. Ehitatud keskkond mõjutab suuresti seda, kuidas inimesed naabruses üksteisega suhtlevad. Tiheda ehitusega, sotsiaalsed sidemed arenevad erinevates linnaosades paremini kui haljasaladel, monofunktsionaalsed eeslinnad.
2. Linn või naabruskond on organiseeritud keerukusega probleem, mille puhul üksikutel sektoritel või muutujatel põhinev lähenemine ei ole piisav.
3. Kogukonna ametnikud võivad olla olulised valitsuse vahendid optimaalse toimimise loomisel ja säilitamisel, mitmesugused linnaosad.
4. Sotsiaalne sidusus määrab sotsiaalse turvalisuse. Selle ehitamist ja hooldamist ei saa institutsionaliseerida.
5. Naabruskond peab olema pidevalt kohandatav dünaamilise elanikkonna soovide ja kapriisidega. Plaanielemendid, nagu suured monofunktsionaalsed arhitektuuriikoonid, on seetõttu tavaliselt ebasoovitavad.
6. Optimaalselt toimiva naabruskonna jaoks on vaja palju näost-näkku kontakte avalikus ruumis. Peamiselt jalakäijate liiklus, ja vähe autosid.
7. Ümbruskonnas palju rohelust tundub kvaliteetne, aga tavaliselt ei ole. Linnahaljastus õitseb sotsiaalselt nappusega. Vastasel juhul mandub see kõledaks, kahjutu ja ebaturvaline roheline.
8. Ebasoodsas olukorras olevaid linnaosasid ei saa taastada, kui neid ulatuslikult lammutada, vaid lootusrikkaid protsesse altpoolt võimaluse andes ja stimuleerides.
9. Professionaalsed eksperdid ei tohiks tahta naabruskonda oma tahte järgi painutada, kuid võtta rohkem rolli naabruskonna protsesside nutika katalüsaatorina, alt üles roog, ja kultuuriga.
10. Linnaosa saab ja tuleks mitmel viisil käsitleda ökosüsteemina: isemajandav, keeruline, ja iseenesest ilus

Edasi:
allikad o.a.: Vikipeedia, Amsterdami omavalitsus.

Autor: märtsil esitleti

JÄTA KOMMENTAARID